Hotellipäev (reede, 13. mai)

Reedel otsustasime me, et veedame päeva hotelli mänguväljakul ja basseinis. Olime seal umbes 6 tundi, mängisime, päevitasime ja ujusime :)

Sould park (kolmapäev, 11. mai)

Tüdrukutele rõõmu :)

Vahva mänguväljak (kolmapäev, 11. mai)

Ranna lähedalt leidsime me sellise vahva laevakujulise mänguväljaku:










Melissa roosiga:

Jäätisekohvik (esmaspäev, 9. mai & kolmapäev, 11. mai)

Leidsime vahva ja õdusa jäätisekohviku. Juba enne Lloret'i tulekut oli Melissa kindel soov süüa jäätist kolme palliga. Siin sai see teoks tehtud :)

Kohvik oli nii vahva, et me tulime siia veel kolmapäeval tagasi:

Vaatamisväärsused (esmaspäev 9. mai)

Pärast kiisumuuseumi käisime veel vaatamisväärsusi uudistamas. Pildil on Sant Romà kirik:

Seal lähedal avanes veel selline vaade: 

Kiisumuuseum (esmaspäev, 9. mai)

Esmaspäeval võtsime me ette muuseumi, kuhu tüdrukud juba olid tahtnud minna: kiisumuuseumi (hispaania keeles Casa de Los Gatos, ehk "kasside maja").

Muuseum loodi 2002. aastal ning seal on üle 2000 kiisuteemalise eksponaadi - kujukesed puidust, marmorist, hõbedast, savist, kristallist, portselanist, ja kõigest muust, millest kujukesi vähegi teha saab; lisaks veel tarbeesemed, pildid ja joonistused. Oli ka üks mehhaaniline kass, kes tegi iga natukese aja tagant "mjäu", kui keegi oli temaga samas ruumis. Pildid räägivad enese eest:

Mustkunstietendus (laupäev, 7. mai)

Hotellis pidi laupäeval esinema mustkunstnik. Lapsed olid põnevil. Pärast õhtusööki võtsime varakult sisse head vaatekohad.



Amelia käis tutvumas mustkunstniku varustusega:



Jõudis kätte etenduse algusaeg, kõlaritest teadustati, et kohe algab rahvusvaheline suurejooneline etendus. Saabus vaikus. Uks avanes ja sealt "voolas" välja pikk hõbedane toru. Torule järgnes teinegi toru ning varsti oli hotelli fuajees meritähte meenutav metalne olevus.

Olevuse kombitsad tantsisid põrandal eriskummalistes vormides, tõusid ja langesid. Siis hakkas olevus tõusma püsti. Olevus kasvas ja kasvas, kuni oli üleelusuurune:

Seejärel tantsis ta oma kummalist tantsu, keerates kord ühele poole, kord teisele poole. Lapsed vaatasid suurte silmadega. Seejärel laskus olend uuesti põrandale ning viskas äkitselt ühe oma kombitsa meie põrandal meie poole! Lapsed olid väga ehmunud! Kombits tõmmati tagasi ja tants jätkus. Natukese aja pärast tants lõppes ning kostüümist tuli välja mustkunstniku pea. Lastel oli suur kergendus. Veel õhtul kuulsin ma Ameliat ütlemas: "See ei olnud monster, see oli mees!".

Järgmisena tuli lavale mustkunstiku assistent. Tal oli seljas liblikatiivadega kostüüm. Oli näha, et see meeldis kõige enam Melissale!

Assistent võlus järgmiseks numbriks välja tuvid, kes kõndisid Ta kätel ja tegid trikke - näiteks kõndisid gloobusel ja lendasid tagasi kätele, kui neid lendu ehmatati.

Järgmine number oli pärit Metsikust Läänest. Kõigepealt demonstreeris mustkunstik enda noaviskeoskust.

Seejärel asus Ta otsima sihtmärki, kelle ümber visata nuge. Alguses paistis, et selleks inimeseks sobib assistent, kuid assistendil oli paha harjumus kõndida minema sellel hetkel, kui mustkunstik noa lendu lasi. Seejärel otsiti sobivat isikut publiku seast. Leidus vabatahtlik, kes kutsuti "foto tegemiseks" märklaua juurde ja pandi Talle tähelepandamatult märklaua külge käeraudadega kinni.

Seejärel läks lahti "noolevise". Tegelikkuses siiski noad ei lennanud - iga viske eel läks mustkunstnik viskamiseks õigesse kohta, siis pandi ohvrile kott pähe ning viske hetkel lõi assistent noa märklaua sisse. Siis võeti kott ära ning elav sihtmärk sai uudistada, kui napilt Ta oli "pääsenud".

Pildil on näha, kuidas tundis end mees enne seda, kui Talle teatati, et viimane õhupall asetatakse Talle jalge vahele. Ta ei tundu selle mõte headuses just eriti veendunud olevat - miks küll?

Kõik lõppes siiski hästi. Assistent sooritas "viske", õhupall lõhkes, kott võeti peast ära ning mees rõõmustas terve nahaga pääsemise üle. Oma julguse eest teenis Ta ära suure aplausi. Ainult siis, kui Ta oma kohale naases ning oma tüdruksõbra käest tõde toimunu kohta kuulis, venis Ta nägu väheke pikaks.

Viimaseks numbriks olid treenitud koerad, kes näitasid oma oskusi - nad olid tõesti andekad, hüpates läbi rõngaste ja tantsides tagakäppadel pikki vahemaid. Ning pärast seda numbrit etendus lõppeski, sama järsku, nagu oli alanudki.

Lastele jätsid kõige kustumatuma mälestuse "koletis, kes oli mees" ning assistendi tantsud. Pärast etendust jäid nad üsna kiiresti magama. Üldiselt vajuvad nad väga sügavalt magama siin õhtuti - emotsioone ja seiklusi on lihtsalt päeva peale väga palju :)